Meie Milanoskäik.

Käisime siis täna lastega Suures Linnas. Saime kokku Q-Dy-ga ja Cristianigi. Ilm pidi ilus ja päikseline olema, aga päikest oli väga napilt. Tagasi tulles oli hoopis jube tuul ja sadas nats. Mina sain jälle kinnitust, et olen ikka super-orienteeruja ;-D. Ise ma enda peale ei looda kunagi, kui teistega olen, aga Q-Dy-le ma seda unustasin mainida. Lühidalt jalutasime tükk aega hoopis vales suunas, Duomo ette tahtsime jõuda. Õnneks märkasin ikka möödujalt abi küsida ja sain oma veast aru. Mul polnud muidugi hullu, Mardikas magas kärus, aga Kiku väsis küll ära. Pärast sai baaris lohutuseks mahla. Tore oli igal juhul. Pean Milanos ikka sagedamini käima hakkama, üldse ei tunne linna..Kiku on metrooga ennegi sõitnud ja meeldib jätkuvalt, aga Matule oli see esimene kord. Tema oli ka vaimustuses, kuid püsis ilusti paigal õnneks. Ja mina olen rahul, et sain 2-he lapsega metroos hakkama:-)) Pilte kahjuks ei saanud, minu fotokas ununes koju ja Diana oma oli katki.
Martin jätkas oma traditsiooni, pargis viskas asju prügikasti ja koju jõudes lennutas minu võtmekimbu WC potti. Appi appi poiss ei kuula üldse sõna!!

Õpin nüüd nats piltide lisamist ka. Need on eelmisest Milanoskäigust ja suurem foto on Kiku lemmik. Ta väidab et jalg on üleval sellepärast , et Diana teda kallistas. Kodus laseb mul ennast samamoodi kallistada ja siis tõuseb ka jalg....;_)) 2.fotol on Mardika nimetähed(Martin Robin) hi-hii.
Pildid ei saanud ikka nii, kui tahtsin...pean veel harjutama, aga seni käib kah...