Kiku esimesed päevad.

Siin on mõned nädalad enne sünnitust(teen peegli ees tarka nägu)Arstid ennustasid, väikest kõhtu nähes, väikest last ja kerget sünnitust....mööda panid.
Kiku 1.päev haiglas.Ta oli ko:he väga vaikne laps, kui karjuvad tited koos emmede juurde toodi, oli Kiku ainus, kes ainult vaikselt nohises. Häält tõstis lõpuks, kui nälg väljakannatamatuks paisus. Emmel tuli piim alles 4. päeval kodus (õnneks jätkus aastaks)Olime 3 p. haiglas, kuna K kaotas lubatust rohkem gramme.
Sellises poosis olin ma vist terve Kiku esimese elukuu. Pidevalt passisin teda ja ise üldse ei maganud(adrenaliin). Lõpuks olin ikka hull valmis, lihtsalt ei osanud enam uinuda.
Kiku oli samas roosa(mina talle midagi seda värvi ei ostnud, kingiti;)) ja rahulik. Magama hakkas terve öö juba 3.kuuselt ja päeval sõi ka iga 3-4 tunni tagant ja 5 min. korraga.
Haiglast koju, juba uhke emmena(mäletan, et hõljusin sealt koju ja tundsin end lõpuks ometi väga tähtsana) Kohustuslik pilt haigla asutaja kuju ees.
Selle roosa vahu sees magab Kiku, must juuksetutt paistab. Riputasin ka kõik kingitud roosad tutid hälli külge. Häll muide on päris palju titasi kandnud, alates onu Willyst ja enne Kikut veel temast 8 a. vanem Angelica(mina olin ka tema tata 2,5 a.)
Nonna Rosannaga esimene pilt kodus.
Ja nüüd nonno Remoga. K suur jalake pääses juba kombekast välja;-P

Seda, ebaproportsionaalselt suurt jalalaba vaadates, kahtlustas emme kohe, et tüdi on kasvult emmesse. Loodan ainult et üle ei kasva, see oleks küll kurb talle.
Esimene aval naeratus tuli pärast esimest emmepiima ;D
siin oma tulevase ristiema Tanjaga.
Esimene (vaevaline) jalutuskäik oli bisnonna Cesira juurde(pildil on küll zia Rita). Nonnina elab seal kahjuks üksi, pärast mehe surma. Üksi ainult oma korteris, teine teisel pool, elavad ta 2 poega, oma peredega.
Lõpetuseks siis selle suve Kiku. Pardipojast on luik sirgunud...