Mardika esimesed päevad.

Siin oleme siis poisiga 2 ndl. enne sündi. Kõhuke oli mul samas mõõdus kui Kikugagi.Kui sünnitustuppa jõudsin, ütles arst et 10.min. pärast on sul see pisike tüdruk kõhul(vaatas jälle väikest kõhtu ja arvas koguni , et on enneaegne) Tegelt läks veel oma 2 h piinlemist.
Kui Kikuga läksin haiglasse 10 p. peale tähtaega(04.04.04.) esilekutsumisele, siis M-ga 2 p. peale tähtaega, öösel käis väike raks ja veed hakkasid tilkuma. Oi kuis ma lootsin, et läheb kiiremini ja on kergem, aga ei. Lõppkokkuvõttes oli hullemgi. Epiduraali minule ei panda, kuna ma ei möirga ja teesklen, et pole hullu. 6 tundi enne sündi käisin valuvaigistit küsimas, Kiku käekõrval ja naeratus suul, ise otsi andmas.

Ise ma lootsin, et on teine ka tüdrik. Ja nimeks Iris. Nüüd olen muidugi õnnelik et mul Mardikas on.;-) Haiglasse tõi Gigi mulle lohutuseks hoopis irise-lilled. Eriti lohutust neist ei olnud, need päevad haiglas olid mul ikka väga piinarikkad. Kikuga, mäletan et nautisin neid haiglapäevi, kus kõik ette-taha ära tehti ja ise imetlesin ainult beebit. Mardikaga ainult nutsin valust.
Esimestena jõudsid haiglasse Kiku ristivanemad. Siin Tania proovib kätt. Mardikal muidugi lutakas suus. Kiku harjutasid lutilapseks, arstid haiglas. Aga M-ga tegin seda ise vabatahtlikult. Lutt on ikka suur abiline...vähemalt ei ripu minu otsas..;-P
Mardikas oli esimesed kuud ikka paras siputaja ja vigiseja. Pärast söömist ei jäänud ta kunagi rahulikult magama vaid ikka vähkres ja ägises. See hakkas mulle ikka muret tegema ja väsitas ka. Arst ütles et see on närvisüsteemist ja kasvab välja...ja nii oligi.Ma kohe ei saa mainimata jätta(loodan et Kiku väga ei pahanda) et M oli sündides hästi armas blondike. Ja minu kallis Kikuke(ta oli sellepärast mulle veel eriti kallis) oli musta juuksepahmakaga pardipoeg. Nüüd pakuvad silmailu mõlemad.
nonna Rosanna süles ja muidu ka, oli M hea uni esimesel nädalal. Miski ei seganud teda.
Siin siis jälle haigla ukse ees, uhke emmena. M jaoks oli mul selline kott varutud ja poisile meeldis seal. Alati rahunes kotis maha, kui muidu nutune oli.



Siia ma tahtsin 3 Mardika pilti panna järjest, kus ta mu kõhu peal ukerdas ja lõpuks uinus. Aga vot ei tule see pildipanek veel nii välja, kui tahaks.

Kiku oli väga õnnelik, kui venna koju saabus. Kõhutitaga suhtles ta ka sageli ja armukadedust pole ma veel täheldanud.

Mardikas oli oma kuu aega kollane ja lõpuks läks pisikesi punnikesi ka nägu täis :((Olin samal ajal mere ääres lastega ja lõpuks läksin ka arsti juurde, kes kinnitas et kõik ok.....ja järgmisel päeval hakkaski nahk ilusaks minema. Mardikaga jäid veel silma tema käed. Need olid tal suured ja ilusad ning alati tööd täis.Nüüd on ta kätele järgi kasvanud ja enam eriti suured ei tundu, hoopis trullakad. Kikul oli see kuulus suur labajalg.
Martin toriseb mul praegu kõrval ja ei luba rohkem kirjutada. Siin tema selle suve pilt(17 kuud)