Halloween

Kõigil viimastel Halloweeni õhtutel on meil kombeks, midagi kõrvitsaga süüa. See on tänane kõrvits.......
.....mis leidis enda lõpu risottona. Päris hea oli, aga erilist isu ei olnud.Oleme kõik nohused,v.a. Gigi ja tema sõi isuga. Isegi alati näljane Mardikas, jättis suurema osa taldrikule.
Paar pilti ka 3.a. tagant. Kiku Halloweeni nõiana.
See oli siis minu esimese blogikuu viimane post. :) Ega see kirjutamine siin 2 lapse kõrvalt eriti kerge ei olegi. Palju asju mõlgub peas ja palju on järgi kirjutada...eks tasapisi teeb.

..järg..

...praeguse seisuga on Kikul aina sandim olla. Terve päev oli päris apaatne, aga magas õnneks lõunal. Muidu lebotab diivanil ja küsib, nagu ikka haigena, emme...mis teeme? Kurdab ka kõrvavalu ja selle vastu ei tea mina midagi kahjuks. Gigi läheb apteeki uurima. Täna sõi ainult 3 kuiviksaia viilu moosiga, ise oli rõõmus, et sõi palju. Ja nüüd just oksendas kõik jälle välja, ei ole tal jõudu seedimiseks. Palavikku ei ole, kui kraad ei valeta. Käega katsudes eriti kuum ei tundu. Oh kui raske on haige lapsega, alati tunnen end nii saamatuna :(
Martin, kullake on õega nii hell. Käib teda ikka musitamas ja kallamas. Püüab ikka tubli olla ja mängida, endal nina ja silmad vesised.

Kiku tõbine....

.... ja tundub, et mingi lasteaiast saadud kõhuviirus. Eile tuli aiast koju rõõmsana ja isu oli üle lootuste suur. Aina küsis midagi näksida ja õhtul sõi veel suure taldrikutäie pastat isukalt. Rahulikum ta oli kui tavaliselt. Tahtis ainult telekat vaadata ja joonistada. Tal nüüd lasteaias peika vahetus :)) Ei ole enam Giorgio vaid Gabriele hoopis. Kiku joonistas ka ilusa pildi, kus ta Gabrielega käest kinni hoiab.
Õhtul läks ka õigel ajal voodisse, aga kella 2.paiku, kui Gigi, öökull, tema tuppa läks, ütles vaikse häälega, et ei saa magada ja kohe hakkas ka oksendama...Kui mind üles äratati oli Kiku kaame näoga, kraanikausi kohal. Võtsin ta suurde voodisse, enda juurde ja sealgi öökis veel 2 korda öö jooksul. Praegu on enam-vähem.
Mis kõige hullem, kui hommikul lasteaeda helistasin, öeldi kohe et ka teistel lastel on viirus ja nakatuvad ka suured. Nii et pääsu meil vist pole. Loodan väga et Mardikas pääseb....
Diana, kullake pidi meile Crisiga külla tulema, aga neile ei taha küll seda jama kaela nakatada.
Panin siia ka Kiku joonistuse ja pildi, kus mõlemad kavalerid peal ;)

Väike tööots emmele.

Sadas mulle jah selline asi kaela. Ja just õigel ajal, olingi oma sügisdepressiooni langemas, raputas mu vähemalt üles. Täpsemalt siis helistati Milano konsulaadist ja öeldi, et homseks on kohtusse tõlki vaja. Andsin ikka, suures segaduses, oma jah sõna. Õnneks sain olukorrast ka lühi-ülevaate, eelmiselt tõlgilt. Tänud Helenile! Hommikul( 22.10.) kell 10.10. olingi kohal oma 10. min. hilinemisega:(....
...ja siis sain ma aru, kui vilets ma tõlgina olen. Itaalia keelt ma küll oskan ja saan kõigest aru, aga üks asi on ise sõnu ritta seada ja hoopis midagi muud, "kohtukeelt" tõlkida. Ahmisingi seal õhku ja hakkasin poiste ees vabandama. Nemad aga võtsid asja rahulikult ja ütlesid mullegi, mitte pabistada. Suures osas saavad nad juba ise aru, 2.a. juba Itaalias "istunud". Ühe arvates olevat koguni parim viis keele õppimiseks. Minu 1. tööpäev oli päris pikk 3h enne lõunat + 1,5 pärast. Leedu tõlgi jaoks( kes algusest peale, selle kohtuasja juures olnud) oligi see seni pikim päev. Vedas mul. Kõige lühem päev olevat olnud 15.min. Nov. on veel 4-5 kohtuistungit ja dets. lõpuks peaks läbi saama (poisid küll sellesse ei usu). Mina katsun igal juhul kohal olla. Pärast esimest pabistamispäeva, tundub väga huvitav kogemus.Üks poiss palus koguni, et ma tuleks tõlgiks ka vanglasse, kui ta oma advokaadiga kohtub. Aina huvitavamaks läheb :) Leedukas, kes ise tõlkebüroos töötab, lubas mullegi tööotsi anda, kui huvitatud olen, ja ma olen. Sageli küstakse neilt eesti keele tõlget, arvates, et meie keeled sarnased on.
Nüüd ma siis harjutan pidevalt tõlkimist, tarku telesaateid vaadates :)) Harjutamist vajab, küll siis tulema hakkab.
Gigi aga peab neil päevil kodus, minu tööd tegema (emme olema)

Mardika esimesed päevad.

Siin oleme siis poisiga 2 ndl. enne sündi. Kõhuke oli mul samas mõõdus kui Kikugagi.Kui sünnitustuppa jõudsin, ütles arst et 10.min. pärast on sul see pisike tüdruk kõhul(vaatas jälle väikest kõhtu ja arvas koguni , et on enneaegne) Tegelt läks veel oma 2 h piinlemist.
Kui Kikuga läksin haiglasse 10 p. peale tähtaega(04.04.04.) esilekutsumisele, siis M-ga 2 p. peale tähtaega, öösel käis väike raks ja veed hakkasid tilkuma. Oi kuis ma lootsin, et läheb kiiremini ja on kergem, aga ei. Lõppkokkuvõttes oli hullemgi. Epiduraali minule ei panda, kuna ma ei möirga ja teesklen, et pole hullu. 6 tundi enne sündi käisin valuvaigistit küsimas, Kiku käekõrval ja naeratus suul, ise otsi andmas.

Ise ma lootsin, et on teine ka tüdrik. Ja nimeks Iris. Nüüd olen muidugi õnnelik et mul Mardikas on.;-) Haiglasse tõi Gigi mulle lohutuseks hoopis irise-lilled. Eriti lohutust neist ei olnud, need päevad haiglas olid mul ikka väga piinarikkad. Kikuga, mäletan et nautisin neid haiglapäevi, kus kõik ette-taha ära tehti ja ise imetlesin ainult beebit. Mardikaga ainult nutsin valust.
Esimestena jõudsid haiglasse Kiku ristivanemad. Siin Tania proovib kätt. Mardikal muidugi lutakas suus. Kiku harjutasid lutilapseks, arstid haiglas. Aga M-ga tegin seda ise vabatahtlikult. Lutt on ikka suur abiline...vähemalt ei ripu minu otsas..;-P
Mardikas oli esimesed kuud ikka paras siputaja ja vigiseja. Pärast söömist ei jäänud ta kunagi rahulikult magama vaid ikka vähkres ja ägises. See hakkas mulle ikka muret tegema ja väsitas ka. Arst ütles et see on närvisüsteemist ja kasvab välja...ja nii oligi.Ma kohe ei saa mainimata jätta(loodan et Kiku väga ei pahanda) et M oli sündides hästi armas blondike. Ja minu kallis Kikuke(ta oli sellepärast mulle veel eriti kallis) oli musta juuksepahmakaga pardipoeg. Nüüd pakuvad silmailu mõlemad.
nonna Rosanna süles ja muidu ka, oli M hea uni esimesel nädalal. Miski ei seganud teda.
Siin siis jälle haigla ukse ees, uhke emmena. M jaoks oli mul selline kott varutud ja poisile meeldis seal. Alati rahunes kotis maha, kui muidu nutune oli.



Siia ma tahtsin 3 Mardika pilti panna järjest, kus ta mu kõhu peal ukerdas ja lõpuks uinus. Aga vot ei tule see pildipanek veel nii välja, kui tahaks.

Kiku oli väga õnnelik, kui venna koju saabus. Kõhutitaga suhtles ta ka sageli ja armukadedust pole ma veel täheldanud.

Mardikas oli oma kuu aega kollane ja lõpuks läks pisikesi punnikesi ka nägu täis :((Olin samal ajal mere ääres lastega ja lõpuks läksin ka arsti juurde, kes kinnitas et kõik ok.....ja järgmisel päeval hakkaski nahk ilusaks minema. Mardikaga jäid veel silma tema käed. Need olid tal suured ja ilusad ning alati tööd täis.Nüüd on ta kätele järgi kasvanud ja enam eriti suured ei tundu, hoopis trullakad. Kikul oli see kuulus suur labajalg.
Martin toriseb mul praegu kõrval ja ei luba rohkem kirjutada. Siin tema selle suve pilt(17 kuud)

Kiku ja Ditrice.

Kiku parim sõbranna on Beatrice. Kuni eelmise aastani ei suutnud Kiku seda nime välja öelda. Niisiis ristis ta Ditriceks. Meile jäi see ka külge. Ditrice lahutamatu osa on tema räsitud ja päevi näinud Winnie. Ja kui ära väsib, siis rändavad suhu kaks sõrme.
Ditrice on väga elav skorpioni-tüdruk. Kuni selle suveni oli Kiku selle paari, rahustav pool. Nad said super hästi läbi.(nagu särk ja pee) Nüüd aga on K oma headusest "välja kasvanud" ja tülid Ditricega on lihtsad tulema.
Tuttavaks saime 2005.a. Peamiselt kantseldab Bead tema vanaema, kuna ema käib tööl. Nii olen mina ka vanaema sõbranneks saanud. Ta on vist ainus vanem inimene, kellega suheldes end vabalt tunnen. Mina olen ju kasvanud vaimus:laps segab vanemate jutule vahele siis, kui kana pissib.

Eile tegin ma sõbrantsidele, lehtedest kroonid ja nendest said regine d'autunno (sügiskuningannad) Selle eestlastele, tavalise pärjapunumise tööga, sain ma siinsete laste ja nende emade imetlusobjektiks, kui tõeline osavnäpp ;-P Seda juhtub alati ka suvel, kui lillepärgi punun. Millegipärast siin seda tehnikat ei tunta.

Seda pilti klõpsides kuulsin Kikut Beale seletames: facciamo sexy foto(teeme seksikad pildid) Ja seda nad siis tegid.....ausõna mina Kikut selles vallas veel ei instrueeri.
No ja aina hullemaks läks. Pärast otsustasid nad musitama hakata(ikka suule) Ja siis oli endil nalja nabani.
Vanaema püüdis neile ikka seletada, et nii ei sobi ja nii võib saada hambakaariase...:-)) Nii hull see asi muidugi ei olnud, andsid lihtsalt väikse plaksuva musi.
Mina püüdsin neid musisi fotokale jäädvustada, aga ei õnnestunud.
Siin on nad Ditrice sünnipäeva aegu ja vaesekesel oli kõrge palavik. Meie juures vajus ikka päris ära, ei saanud sõrmi ega sõnu suust.
Kiku viimasel sünnipäeval olid nad ka pidevalt kaelapidi koos. Teised lapsed oleks võinud olemata ka olla. Nemad 2 otsisid aina teineteise seltsi.

Tordi ees olid nad muidugi jälle koos....

Loodame et nende sõprus jääb kestma. Seni pole suutnud neid ka erinevad lasteaiad lahutada. Kuna elame päris kõrvuti, siis äkki hakkavad koos algkoolis käima. Ainus asi mis mulle ja eriti Gigile ei meeldi, on Bea suuvärk. Temalt on Kiku parasjagu"keelatuid sõnu" kuulnud ja kõrvataha pannud. Seda kõnepruuki õpib Bea aga oma isalt ja onult, kes kokku saades ja omi nalju tehes, tüdruku juuresoleku unustavad.
Maikuus sünnib ka super armukadedale Beale väike õde või vend. Mardikat eraldi Ditrice aktsepteerib, aga Kikut ja Matut koos näha ei suuda.
See post sündis Kiku soovi(tuse)l. ;-)

Soe pühapäev Monza pargis.

Monza pargis polnud me käinud juba paar aastat vist. Kuigi see asub meile ju lähedal. Õnneks tuli meie meestel(minu ja Diana) see tore idee. Pidime ka pikniku korraldama ja meie pere seda väikest viisi tegigi. Teise pere pikniku "rikkus ära" Marcello ema, kes enne äraminekut, noorte kõhud head ja paremat, sooja toitu täis söötis :-)
Tegime muidugi ka parasjagu pilte. Nende vahele ma oma nigela jutu tikingi.
Selle pildi tegi Kiku. Tal on see asi ikka väga hästi käpas nagu näha. Isegi papy suure, raske aparaadiga.
Saime kokku ka Heleniga. Ka teda pole mul õnnestunud vist paar aastat näha. Mina kodune, tema töine. Näib kas nüüd soeneb suhe üles:-D Helen elab selles ilusas Monza linnakeses. Pühapäeval oli ta koos emaga, kes itaalia sooja sügist nautis.
Natuke ka foto artistiche, nii ütleks Gigi. Mardikas.....
....ja Kiku mullitajaga.Sellega meenub mulle et K. oskas juba oma 1.a. sünnipäeval, edukalt küünalt puhuda. Aga M.il see veel hästi ei õnnestu.
Diana( pasticcinot mekkimas ;-P ) lemmiksõrmusega
Siin emad lastega. Kiku tahtis sarvilise pildi teha. Tal on siin lepratiinu (lepatriinu) sarvekesed.
Cris tuletab meile meelde, et õppis plaksutama.
Siin stiilinäide, kuidas tubli Cristian käib. Bravo.
Kiku liipav kõnnak pildil sarnane. Siiamaani hoiab seda jalga jonnakalt sirgena. Ei kuula ta meie märkusi ega kasvataja oma. Pulmadeks saab terveks.
Cris harjutas juba kätelkõndi. Jalgadel käimine üksi tundub igav.
Marcello püüdis kannatlikult poega magama kärutada, aga asjatult. Cristianil oli liiga huvitav, et silmi kinni panna. Uinus alles oma issi autos, koju sõites. Mardikas tegi meil küll tunnise uinaku ka pargis. Ja öösel magas üle 12h jutti. Värske õhk väsitab.

Lapsed tormasid(niipalju kui K liipav ja M töntsakas samm lubas) koeratädiga tutvust sobitama...
Stinkil(kutsa nimi) oli selle üle hea meel ja esimese raksuga jooksis Mardika pepuli. See poissi ei hirmutanud, tal on praegu suur auavaimustus peal. Kõiki tahab käega järele katsuda.
Kikule meeldis päevast kõige rohkem see, et Martin tal käest kinni tahtis hoida. Ja lahti ei tahtnudki rebida. Ta tundis end uhke suure õena, kellele venna toetub.
Kindlasti peame sinna parki kiiremas korras tagasi minema, Kikul jäid ju põlve pärast kõik mängud proovimata. Monza pargis on tõesti lahedad ja omapärased lasteatraktsioonid. Enamus on puidust ja tegevust jagub kauaks.