Siin mõned õnnelikud pärjaomanikud.
Kõik saime mälestuseks kaasa keraamilise nonna südame. Meie oma suutis Martin kohe ära lõhkuda.
Lastele oli tõmbenumbriks suur jaanalind. Martin pidas teda alguses kaameliks:D Ei tahtnud pärast enam aia juurest ära tulla.
Pühapäeval kui nonnide juures lõunal olime, siis pilte ei teinud. Mõned tegi (shokolaadimunadega) Willy oma fotokaga. Ja kui need lõpiks minuni jõuavad, panen üles ja kirjutan paar rida juurde.
3 kommentaari:
Pärjapunumine on jah siin uskumatu oskus. Minult tulid ka võhivõõrad piknikupargis küsima, et kuidas ma pojale nii ilusa pärja oskasin teha ja kas näitaksin ette. Ma näitasin, aga ühelgi ei õnnestunud järgi teha. Lapsepõlves on ikka kõvasti harjutada saanud.
Ei osatud või ei tahetud järgi teha jah. Pole neil natukestki püsivust.
just just.. :P väga suur anna sul marju :P ;)
nii ilusad pildid :)
jaanalinnud ka ära nähtud.. küll lastel oli vaffa kindlasti? ..
musid
Postita kommentaar