Töine tööpäev.

Eile oli siis lõpuks see päev, kus sai ikka tõsiselt tõlgitud. Kohe kohtuistungi alguses kutsuti mind mikrofoni ette, ühte eeluurimise ülekuulamisprotokolli (mis oli eesti k ja tõlge puudus) tõlkima. No siis küll mul käed värisesid ja hääl ka. Sain siiski tõlgitud ja jäädi rahule. Järgmisena sai sõna kohtualune (mina muidugi kõrval tõlkisin) ja hiljem veel 4 tunnistajat, 1 nendest venelane. Vot see vene keelest tõlkimine oli küll paras peavalu. Olen ju nii roostes. Panin täielikku eesti- vene segu, õnneks poiss oskas natuke eesti keelt ka. Pärast veel kiitis mu vene k oskust( 10.a. tagasi oleksin teda uskunud, aga eile küll mitte) Mul ei tulnud isegi rong vene k meelde :P
Eile oligi kõige pikem päev, 45 min. pausiga, kestis 17 ni õhtul. Eile oli 3 tõlki kohal, leedu, soome, eesti. Vene oma oleks ju võinud ka olla, aga näed, said minu arvelt kokku hoida.
Peaks veel toimuma 2 kohtuistungit (kuulsin et kobiseti veel 1.st veebruaris) ja siis peab otsuse langetama, aeg saab läbi. Poisid on juba 2 a. oodanud.
Konsulaadist helistati mulle aasta lõpus, et sama tööd ka Genovas teeksin. Aga no nii kaugele ma küll sõita ei viitsi. Raha on ju päris väike, mis selle eest saab. Ja muidugi kaua peab ootama ka. Minule on juba laekuma hakanud, aga tüdruk kes enne mind 2 korda tõlgiks oli, pole veel midagi saanud.
Tuli nats segane ja vigane jutt. Pidin kiiresti, jala peal tegema, Matu viriseb kõrval.