Linnatuur.

Eile käisime jälle Dianaga Milanos tuuritamas. Meil see juba kergelt toredaks tavaks saanud. Hea ju kui saab nädalas poolgi päeva kodust välja ilma pisipereta. Nendega on ju ka tore olla ja ma olen selle eluga harjunud (leppinud;))...aga ikkagi need laupäevased pärastlõunad on väga meeldivad. Tavaks on saanud ka Kikule üllatuskingi ostmine, see on siis tasu selle eest, et välja saan ilma temata:D Eile sai näiteks palju kunstitarbeid varutud. Koju tagasi tulemine on ka tore rituaal. Bussist maha tulles pean koju helistama ja siis terve pere ootab mind akna peal, väikesed aknalaual reas. Ukse peale jooksevad rõõmsalt kilgates vastu ja saan musisi-kallisi. Neid aga ainult Kikult ja papylt, sest Mardikas jääb tõrksalt seisma, kui mind lõpuks ukse vahelt näeb. Tundub et on nats solvunud, et mina ilma temata omapead väljas käin. Kui käed välja sirutan ja kallit nurun, siis vastab no no ja astub paar sammu eemale ja vaatab altkulmu, ise muiates. Ülbe ja järjekindel noorhärra mul kasvamas. Seda peab ka mainima, et kui papy koju lõunale ja õhtul koju tuleb, siis M tormab küll kilgates vastu.