Ei saa üle ega ümber...

...ikka neist haigustest. Lapsed olid jälle nohused, aga seejuures ise väga lõbusad ja kõbusad. Ja siis nädal tagasi jäin minagi nohusse, aga see oli nii jube-jube, et niitis mind maha. Nina pole kunagi nii kinni olnud ja pea lõhkus valutada.Abi sain ainult nohu spraydest ja sedagi 5.päevaks, siis ei mõjunud nad üldse. Pidin magama ka kinnise ninaga, jube. Siiamaani on nina mul kinni. Laupäeva õhtuks oli ka palavik 38,5 ja nii eile õhtuni välja, kui oli ikka 37,7. Eile vedasin ennast ka arsti juurde, sest tulid veel mingid imelikud valud rinnaluude alla. Kuulas mind natuke ja muidugi kirjutas AB kuuri. Muidu ei olevat lootust mul sellest välja tulla. Vaatame siis kas mõjuvad, kõhu panid küll valutama. Vahepeal suutis Mardika nohu ka hullemaks minna ja Kikul olid sarlaki tunnused(jälle! eelm.aastal ju põdes). Arst tegi tampooni proovi ja ei olnud ikka sarlakid. Palavik oli tal ka paaril õhtul, ise oli ikka rõõmus.

Tolmupüüdja.

Mardikas mõtles endale täna uue mängu välja. Nägi päikese käes liuglevaid tolmukübemeid...ja otsustas neid püüdma hakata :D. Viskas vildikad topsist diivanile ja panipaik tolmule oligi leitud. Küll ta seal tiirutas siis tolmu sabas.

Kikule tundus see muidugi hea mõte (ta varastab meil sageli väikevenna ideid) ja tormas Matule appi. Kui enam tolmu ei silmatud, hakkas Matu seda köögirätikuga vehkides juurde tegema. Küll on nutikas poiss meil ;)

Pühapäev ja kana.

Täna läks meie papy vara hommikul Milanosse, mingile tehnikaturule (fotohuviline nagu ta on) ja minule jäi lõuna valmistamine. Tavaliselt tegeleb sellega tema pühapäeviti. Kui ma kana kapist välja võtsin, põgenes Mardikas kohe eemale. Kikul tuli jälle palju küsimusi pähe: kas kanad on kurjad, kust nad tulevad, kas nad lendavad jne. Aitas ta mind muidugi ka, kartuleid ahjuplaadile sättides ja soolates. Kana sai aroomisoolaga seest ja väljast kokku, küüslaaugu küüne ja läbitorgatud sidruni pepusse :P...ja supsti ahju.
Hea mahlane suutäis tuli igaljuhul ja kartulid olid ka mõnusad sidrunimaitselised. Koos neid tegelikult teha ei tohiks, sest kartulid valmivad ju palju kiiremini ( eriti, kui on tükeldatud :p)

Sõbrapäeval.

Tänase päeva auks tegime kõik see pere koos pilti. Ikkagi sõbrad ju(mitte ainult, muidugi :)). Käisime ka koos väljas söömas. Meie kallil papyl oli ka väljasõidu plaan....aga laisk emme laitis selle maha, ilusamaid ilmi ootama. Tegelikult päike säras tänagi väga ilusasti.
Kõigile ilusat sõbrapäeva!

Kohtuotsus.

Eile õhtul loeti ette kohtuotsus, 2 pikka aastat kestnud kohtuprotsessile. Võttis ikka pahviks küll. P.m. küsis ühele karistuseks 15.a. teisele 7 ja pool ning leedukale sootuks 18!!! Ja eile siis saime teada, et üks sai 13, teine hoopis 10! ja leedukas mõisteti õigeks( seegi hea). Kuulsin et see kohtunike-kolmik olevatki väga karmkäelised. Nüüd peab ootama 90 päeva, siis saavad advokaadid nn. kirjaliku põhjenduse kohtuotsusele ja siis võib juba apellatsioonikohtusse kaevata.
Olen ühe kohtualuse naisega sõbrunenud ja pidevas telefoniühenduses. Eile oli see temale ja nende väikesele tütrele ikka tõeline pommuudis.
Ei hakkagi siin eriti kommenteerima kuna ei tunne end kompetentsena. Aga noh prokuröri argumendid olid ikka väga nigelad... Poistele pakuti alguses ka patteggiamento ja nad oleks 4 kuuga vabaks saanud, aga kuna olid süütud siis ei võtnud vastu.

Kõrvarõngad.

Kiku juba terve nädala nurub, et tahab kõrvadesse auke teha. Alguse sai sellest, et ta nägi Avoni kataloogist südamekujulisi kõrvarõngaid ja tahtis neid muidugi osta. Ütlesin et nende jaoks peavad tal augud olema. Ja nii ta neid auke tahtma hakkaski. Mina ei võtnud seda asja eriti tõsiselt, aga papy ikka julgustas teda auke tegema. Täna siis läksime vihma trotsides linna, kus vajaminev pood asub. Jõudsime leti ette ja seal ta nägi kuidas ühele neiule auke tehti....ja see püstol ehmatas teda muidugi ära. Ja see ka, et need esimesed kõrvarõngad pidid olema sellised tavalised täpikesed, mitte need südamekujulised...Nii et asi lükkus edasi. Lohutuseks ostsime siis nats träni. Täna oli Kikul üldse suur ostupäev. Sai pildil oleva jope ja selle roosa kleidi. Jopet me otsisime, aga kleit tuli sellepärast, et muidu ma ei oleks tohtinud talle osta üht fliisist dressikat( mida tal minu arvates vaja oli) :D No olen ikka järeleandlik ema. Täna. Oma osa selles oli muidugi 70% allahindlusel, kõikide asjade puhul.

Tubli potipoiss.

Oli aeg, kus Mardikal meeldis potiga mööda tube sõita.
Siin nats sündsusetu pilt :P kus Mardikas esimestel potikuudel asja ajamas.
Alati kui ta potile istub, nõuab mingit mänguasja näppimiseks. Siin on juhtumisi õe roosad asjad.
Olen juba ammu tahtnud kirja panna Mardika potijutu. Poti võtsin kasutusele, kui ta oli 9-10. kuu vahel. Kuna tal on kõht selline kinnisem, siis nägin kui suurt vaeva ta häda tegemisega nägi. Arvasin et potil istudes läheks see libedamalt. Ja nii oligi. Poiss sai ka asjale kohe pihta ja kui kakahäda tuli, hakkas häälitsema ääh-äähh- see tähendas siis et tahab potti. Nii see hea ja minule mugav komme külge jäigi. Pole pidanud enam neid kakaseid mähkmeid rõdule viskama(haisu pärast) ja musta peput salfakatega pühkima. Mähkusid peame aga siiski kasutama, sest piss eriti potti ei taha tulla. Hommikul- õhtul küll, aga päeva jooksul ei anna küll märku, kui häda on. Olen püüdnud küsida, aga vastuseks on no-no. Pott on temale ainult häda nr.2 tegemiseks kõlblik, siis muidugi tulevad ikka mõlemad koos. Mähkuvabaks loodan ta saada kevad-suveks, kui 2. a. on. Nii oli ka Kikuga. Siis on väljas juba parajalt soe, et kui püksi peaks tulema ei külmu ära.
Laisk ma muidugi olen, seda peab tunnistama. Ei viitsi eriti pükse vahetada ja põrandat nühkida. Kergem on asja edasi lükata, kui Matul juba rohkem aru peas. Loodetavasti ;p

Lumi jälle.

Eelmise nädala päikesepaistelisi päevi nautides võis juba kevadest unistama hakata...Aga täna on hoopis teine pilt väljas. Juba on raske arvet pidada, mitu korda sel talvel lund sadanud on. Vanad ajad tulevad tagasi. Umbes 30 a tagasi ja rohkem,olevat lumi Milanos päris tavaline olnud, talvel muidugi.

Hirmul on....

Sain ühe pildi ka, kui ta "kolli" eest plehku paneb.
...suured silmad. Ja sellised on viimased 2 päeva olnud Martini silmad. S.t. et ta kardab meist kaugemale minna. Panime seda tähele eile õhtul, kui ta pall veeres kööki ja M sinna järgi ei läinud. Astus paar sammu ja siis tegi suured silmad ja tuli meie juurde tagasi, ise seletades ah-ah-aah ja köögi poole vaadates.Me ikka arvasime, et ta niisama lollitab või ei taha pimedasse kööki hetkel minna. Eriti imestama paneb veel sellepärast, et ta pole kunagi pimedust kartnud. Vastupidi, Kiku võtab alati Mardika käe kõrvale, kui peab vetsu või oma tuppa minema läbi pimeda koridori. Ja Matu läks alati ilma probleemideta pimeda magamistoa teise otsa, kui sealt midagi võtta tahtis. Ma just pidevalt imestasin ta julgust ja kirusin Kiku jänespükslust. Näed suutsingi jälle ära sõnada....
Täna hommikul on sama jama: M ripub pidevalt mu küljes ja kui mingit krõpsu kuuleb teeb suured silmad ja paneb käed mu ümber ja pea põue.
Praegu kui järgi mõtlen, siis võib see ühe meie mängu süü ka olla. Nimelt meeldib lastele, kui ma ennast õhtul pimedaga kuskile nurga taha varjan ja siis nemad tulevad ja mina hakkan koerana haukuma (ise pean muidugi põlvili olema)....küll siis on karjumist ja naeru. Ja siis muidugi-VEEL. Ja nii siis mängime, kuni mul põlved jälle sinised on. Loll mäng ta on, peab tunnistama.

Linnatuur.

Eile käisime jälle Dianaga Milanos tuuritamas. Meil see juba kergelt toredaks tavaks saanud. Hea ju kui saab nädalas poolgi päeva kodust välja ilma pisipereta. Nendega on ju ka tore olla ja ma olen selle eluga harjunud (leppinud;))...aga ikkagi need laupäevased pärastlõunad on väga meeldivad. Tavaks on saanud ka Kikule üllatuskingi ostmine, see on siis tasu selle eest, et välja saan ilma temata:D Eile sai näiteks palju kunstitarbeid varutud. Koju tagasi tulemine on ka tore rituaal. Bussist maha tulles pean koju helistama ja siis terve pere ootab mind akna peal, väikesed aknalaual reas. Ukse peale jooksevad rõõmsalt kilgates vastu ja saan musisi-kallisi. Neid aga ainult Kikult ja papylt, sest Mardikas jääb tõrksalt seisma, kui mind lõpuks ukse vahelt näeb. Tundub et on nats solvunud, et mina ilma temata omapead väljas käin. Kui käed välja sirutan ja kallit nurun, siis vastab no no ja astub paar sammu eemale ja vaatab altkulmu, ise muiates. Ülbe ja järjekindel noorhärra mul kasvamas. Seda peab ka mainima, et kui papy koju lõunale ja õhtul koju tuleb, siis M tormab küll kilgates vastu.