Martin Robin 2!

Palju õnne kallis poja!!

Rõõmsat 2. sünnipäeva!!

Kiku kiiks :)

Kikul on siis oma väike kiiks. Ja pean ta ju siia kirja panema. :)Eelmise aasta sügisest hakkas ta sokid jalas magama. Olevat külm(no seda võib tõesti olla) ja siis ta nägi kord unes, et sipelgad ronisid jalgadel :-0 Nüüd tõmbab alati sokid pidzaamapükste peale. Lühikesed sokid ei kõlba selleks.
Ja veel on tal nüüd voodis 2 tegelast juures. Peale Bianca mõmmi. Minni ja Miki. Nendega siis mängitakse enne uinumist natuke.

Päev Bolognas.

Eile käisime siis esimest korda Bolognas. Ega me seal eriti midagi näha ei jõudnudki v.a. palju eestlasi :P Iga kord(ja seda juhtus mitu korda) kui restoranis WC sse läksin trehvasin mõnda teist eestlast. Kohtusime restoranis, kuna meil õnnestus hiljaks jääda. Teised olid juba lauas ja meile sobitati oma laud kokku. Meie ja Kersti pere. Pizza oli igaljuhul väga hea.
Laua tagant tõustes jalutasime parki. Seal leidsid kõik endale meelepärase tegevuse. Martin oli kui palli külge kleebitud (või vastupidi).Ta on viimasel ajal pallihull. Pidevalt üks goal( don). Need kes ei pidanud laste järgi vaatama, said muru peale istuda ja lobiseda-päikse käes lebotada.


Kiku läks muidugi kohe oma lemmik atraktsiooni peale . Mina üritasin puu otsa ronida. Kõrgemale see mul ei õnnestunudki :D. Umbes tunni aja pärast hakati vaikselt laiali minema. Meie, Pireti ja Maiuga, olime viimased lahkujad. Kahjuks ootas meid veel üle 2he tunni autostradat. Lapsed jäid autos kohe magama(Matu pidas olude sunnil 17ni vastu). Kersti juures peatusime ka veel paar tundi(tema Marco oli meie autos) ja sõime koos õhtust. Koju jõudsime nats peale 22. Kokkuvõttes oli päris tore päev. Ilus ilm tegi kohtumise muidugi veel meeldivamaks.

Üks musi sai ka antud ;). Tiziano oli piltnikuks. Oh ta pani pidevalt kilde...noris Gigit et ta pidevalt minu kõrval on ja mulle kõigest aru annab(oma bergamasco aktsendiga on see väga naljakas) Õhtusöögilauas pani veel viimase pirni: Gigi ei sobivat mulle(minu jaoks liiga hea) mulle olevat vaja kedagi sellist nagu tema (siis panevat mind kiiresti paika). Naistele peab ju koha kätte näitama jne. :D ha haa ta ju ei tunne veel mind. Siin veel pilte.

Festa di papà

Nii siis võtsid lapsed õhtul papy vastu. Kiku tormas kallistama ja Matu solvus selle peale ja pidin ta vägisi pildile lükkama. Umbes kuu aega tagasi tormas Matu veel alati, kui võtmekõlinat kuulis, koridori papyt tervitama, ise rõõmust kiljudes. Nüüd aga on see armas komme kadunud:((ja ma polegi seda filmida jõudnud):((
Eile oli nii ilus ilm, et olin lastega, peale Kiku lasteaeda 3h väljas. Siis tormasime koju torti tegema.
Kiku pakkus mulle kohe abi ja otsis meile kõigile põlled välja.
Kui taigna segamiseks läks, siis lapsed keerutasid lusikat, öääk-ööääk sõnade saatel. See jahusegu muutus munade lisades nende arvates vastikuks ;P
tort 45 min ahju....
....voilà, valmis ta saigi. Kikule muidugi ei sobinud(ta ei armasta torte) Matu sõi nagu ikka kahesuupoolega. Piima või kohvi kõrvale on päris hea.



Selle kaardi tegi Kiku lasteaias papyle. Valis pluusi-lipsu värvid, liimis täpid-nööbid jaa sisse joonistas oma papy. Ja ja see must mehike on meie papy. Kiku on alati ta tumedama nahavärviga joonistanud, kui teised inimesed. Aga seekord tuli eriti must. :D

Külalised.

Mardikas pättuselt tabatud. Diivanile joonistab ta tihti. Õnneks ma tean nippi kuidas kerge vaevaga puhtaks saab;).
Need 2 pilti leidsin ma oma fotokalt, kui pilte arvutisse laadisin. Ju siin on Diana näpp mängus :p Viimane pilt on minuarust eriti armas.
2-3 korda kuus tulevad Diana ja Cristian meile külla ja jäävad terveks päevaks. Need on eriti mulle, väga toredad päevad. Saab lobiseda ja koos väljas käia. mardikas aga ei ole viimasel ajal eriti külalislahke. Kõik mänguasjad on mmiio (tegelikult teda on kerge pehmeks rääkida j siis annab küll mänge teistelegi) ja käega on hakanud ka lahmama teistele :( Kisa ja kära on toad täis ja ruumi kuhu astuda ei ole. Kuid tore on sellegipoolest.:))

Ma-tin.

Neid kahte silpi kordame kodus, viimasel ajal, päris sageli. Aga Mardikas ei võta ikka vedu. Tema nimetab end Mmmee. Meie õpetamise peale raputab tavaliselt pead. Vahest ikka suvatseb öelda Ma ja siis hiljem ka tin, aga kordagi pole kahte silpi koos hääldanud :( Silbitamise idee tuli tegelikult Kikult. Tema siin mängib vahest mammat (nii teda Mardikas hüüabki) ja õpetab vennale sõnu. Kikule korrutab venna palju meelsamini järele. Päris sõnu on ikka väga vähe. Mardikal on välja kujunenud päris oma keel (häälitsuste, liigutuste ja zhestidega) millest ainult meie pere aru saab. Viimane aeg olekski teda "seletamas" filmida, siis pärast tore vaadata.

Ilus mütsike :)

Kallis Dianake tegi Kikule mütsi. Nii armas temast. Naistepäeval sai Kiku kauaoodatud kaunikese ka pähe proovida. Kasvuruumi veel on aga sobib niigi.
Müts meeldib ka vennale ja kodus sätib seda sageli endale pähe. Üks hommik istus tükk aega müts armsalt pead ehtimas.