Kohtuotsus.

Eile õhtul loeti ette kohtuotsus, 2 pikka aastat kestnud kohtuprotsessile. Võttis ikka pahviks küll. P.m. küsis ühele karistuseks 15.a. teisele 7 ja pool ning leedukale sootuks 18!!! Ja eile siis saime teada, et üks sai 13, teine hoopis 10! ja leedukas mõisteti õigeks( seegi hea). Kuulsin et see kohtunike-kolmik olevatki väga karmkäelised. Nüüd peab ootama 90 päeva, siis saavad advokaadid nn. kirjaliku põhjenduse kohtuotsusele ja siis võib juba apellatsioonikohtusse kaevata.
Olen ühe kohtualuse naisega sõbrunenud ja pidevas telefoniühenduses. Eile oli see temale ja nende väikesele tütrele ikka tõeline pommuudis.
Ei hakkagi siin eriti kommenteerima kuna ei tunne end kompetentsena. Aga noh prokuröri argumendid olid ikka väga nigelad... Poistele pakuti alguses ka patteggiamento ja nad oleks 4 kuuga vabaks saanud, aga kuna olid süütud siis ei võtnud vastu.

pealkirjata

Oleme ikka vahepeal terveks saanud. Mardikas pidi muidugi enne haigeks jääma: palavik, köha, nohu...ja siis lõpuks jäin ka mina ning nüüd kosume siin. Täna oli ka esimene päev, kui üle pika aja õues käisime. Päike säras nii ilusasti, et võtsin ennast ikka kokku kuigi tunnen ennast veel uimasena. Võib olla kodus istumisest olengi uimane. Jalutasime nats ja lastel oli selle üle väga hea meel.
Mina käisin esmasp. ka tööl. Ja hea uudis oli see, et 1 kohtualustest(süütu leedukas, kes polnud kunagi Itaalias käinudki, aga istus ikka 2.a.) lasti vabaks. Eks nüüd hakataksegi otsi kokku tõmbama. Jäänud on veel p.m. süüdistuskõne ja advokaatide kaitsekõned ning süüalused tahtsid ka veel sõna. Ja siis peaks kohtuotsus tulema. Uhh nüüd viimased korrad pean aulas üksi istuma, leedukaga oli palju lõbusam. :)

Töine tööpäev.

Eile oli siis lõpuks see päev, kus sai ikka tõsiselt tõlgitud. Kohe kohtuistungi alguses kutsuti mind mikrofoni ette, ühte eeluurimise ülekuulamisprotokolli (mis oli eesti k ja tõlge puudus) tõlkima. No siis küll mul käed värisesid ja hääl ka. Sain siiski tõlgitud ja jäädi rahule. Järgmisena sai sõna kohtualune (mina muidugi kõrval tõlkisin) ja hiljem veel 4 tunnistajat, 1 nendest venelane. Vot see vene keelest tõlkimine oli küll paras peavalu. Olen ju nii roostes. Panin täielikku eesti- vene segu, õnneks poiss oskas natuke eesti keelt ka. Pärast veel kiitis mu vene k oskust( 10.a. tagasi oleksin teda uskunud, aga eile küll mitte) Mul ei tulnud isegi rong vene k meelde :P
Eile oligi kõige pikem päev, 45 min. pausiga, kestis 17 ni õhtul. Eile oli 3 tõlki kohal, leedu, soome, eesti. Vene oma oleks ju võinud ka olla, aga näed, said minu arvelt kokku hoida.
Peaks veel toimuma 2 kohtuistungit (kuulsin et kobiseti veel 1.st veebruaris) ja siis peab otsuse langetama, aeg saab läbi. Poisid on juba 2 a. oodanud.
Konsulaadist helistati mulle aasta lõpus, et sama tööd ka Genovas teeksin. Aga no nii kaugele ma küll sõita ei viitsi. Raha on ju päris väike, mis selle eest saab. Ja muidugi kaua peab ootama ka. Minule on juba laekuma hakanud, aga tüdruk kes enne mind 2 korda tõlgiks oli, pole veel midagi saanud.
Tuli nats segane ja vigane jutt. Pidin kiiresti, jala peal tegema, Matu viriseb kõrval.

4. tööpäev.

Nii, siin ma käin siis tööl:) Kiku hakkas palju küsimusi esitama,kus ma käin ja mis ma teen. Nii, et otsustasin oma targa peaga paar pilti teha. Targa peaga sellepärast, et muidugi ei lasta Kohtumajja fotokaga sisse. Tavainimesed peavad seal ju metaldetektori alt lägi käima ja kott läheb ka röntgenist läbi( ma kasutasin siin oma suuvärki, lihtsalt ei tule õiged nimed praegu meelde) Ja muidugi lasid nad mu fotoka valvelauda jätta, ise vastutust võtmata. Kui päeva lõpus järgi läksin, siis visati muidugi kohe nalja, et fotokat pole enam...lõpuks sain fotoka ikka tagasi ja kommenteeriti, et muidugi jäin ma neile meelde ja kuidas saaks mind unustada...Tavaliselt minule selliseid nalju ei tehta(ma tõsine tots) ja veel sellisel tööpostil. Ma olin leedu tõlgiga koos, äkki sellepärast. Kirjutan seda nonsensit sellepärast et eesti poisid aulas just kirusid itaalia mehi: et nood käivad Eestis naisi lantimas ja vahivad alati pika pilguga järele(ühe advokaat lubas ka Tallinna naist otsima minema) ja lähevad kohe peast segi ja avaldasid uudishimu, tea kas need mehed ise ka väärt on. Mina ainult muigasin selle peale. Selline mu töö ongi seal: lobiseda ja loba kuulata.
Tegelt päev oli seekord pikk, kella 17-ni, väikse lõunapausiga. Õnneks veedame lõuna koos leeduka Daivaga ja nii on lõbus. Tunnistamas käivad ikka juveelipoodide töötajad ja lõpuks 2 itaalia poolset uurijat (maresciallo ja brigadiere) appi vot nendega läheb pikale....ja mul tuli jube peavalu ka. Kuulata pidevalt tf. numbreid, nende asukohtade ja omanike tuvastamist, kes-kellele helistas, kus, millal...Jube. Poistele pole veel sõna antud, keegi tunnistajatest pole nende peale näidanud. Ja nemad olid muidugi puu otsas, kui pauk käis. Tegelikult ma täitsa usun ka. Uskumatu on see, et nad ikka vangis istuvad. Järgmise korrani siis......

Väike tööots emmele.

Sadas mulle jah selline asi kaela. Ja just õigel ajal, olingi oma sügisdepressiooni langemas, raputas mu vähemalt üles. Täpsemalt siis helistati Milano konsulaadist ja öeldi, et homseks on kohtusse tõlki vaja. Andsin ikka, suures segaduses, oma jah sõna. Õnneks sain olukorrast ka lühi-ülevaate, eelmiselt tõlgilt. Tänud Helenile! Hommikul( 22.10.) kell 10.10. olingi kohal oma 10. min. hilinemisega:(....
...ja siis sain ma aru, kui vilets ma tõlgina olen. Itaalia keelt ma küll oskan ja saan kõigest aru, aga üks asi on ise sõnu ritta seada ja hoopis midagi muud, "kohtukeelt" tõlkida. Ahmisingi seal õhku ja hakkasin poiste ees vabandama. Nemad aga võtsid asja rahulikult ja ütlesid mullegi, mitte pabistada. Suures osas saavad nad juba ise aru, 2.a. juba Itaalias "istunud". Ühe arvates olevat koguni parim viis keele õppimiseks. Minu 1. tööpäev oli päris pikk 3h enne lõunat + 1,5 pärast. Leedu tõlgi jaoks( kes algusest peale, selle kohtuasja juures olnud) oligi see seni pikim päev. Vedas mul. Kõige lühem päev olevat olnud 15.min. Nov. on veel 4-5 kohtuistungit ja dets. lõpuks peaks läbi saama (poisid küll sellesse ei usu). Mina katsun igal juhul kohal olla. Pärast esimest pabistamispäeva, tundub väga huvitav kogemus.Üks poiss palus koguni, et ma tuleks tõlgiks ka vanglasse, kui ta oma advokaadiga kohtub. Aina huvitavamaks läheb :) Leedukas, kes ise tõlkebüroos töötab, lubas mullegi tööotsi anda, kui huvitatud olen, ja ma olen. Sageli küstakse neilt eesti keele tõlget, arvates, et meie keeled sarnased on.
Nüüd ma siis harjutan pidevalt tõlkimist, tarku telesaateid vaadates :)) Harjutamist vajab, küll siis tulema hakkab.
Gigi aga peab neil päevil kodus, minu tööd tegema (emme olema)